Sunday, September 24, 2017

Pirita sügisjooks 2017- minu esimene võistlus

Ohhoo, lõpuks saan esimest korda kirja panna, kuidas osalesin jooksuvõistlusel. Hakkasin mõtlema, et mis eesmärgiga ma end registreerisin? Mis teie eesmärgid on? Mul oli vist huvi, kas tekib tahe edaspidigi karjas joosta ja kas tekib rajal hasart a la jookseks kellestki veel ja veel joosta. Pigem ikka oli huvi ja kuna paar tuttavat oli veel minemas, siis saigi kirja pandud. Plusspunkt selle eest, et pakihoid olemas, muidu oleks laps pidanud mu koormat valvama. Laps osales 500m lastejooksul ja heameelega tuli kaasa.


Pabistas küll, et 500m liiga pikk, aga läbis edukalt ilma katkestamata ja positiivse emotsiooniga ja medaliga. Niiii tore, et kõik lapsed saavad ka medali. Tal neid rohkem kui mul :) Igatahes, oli rahul. Vastupidiselt ühele neiule, kes võitis, aga oli näha, et tal oli paha olla ja nuttis. Milleks see, ei tea. Kahju oli temast.

Ma ise pabistasin ka hommikul. Mis saab, jui kukun, kui kitsas on rada, kas jooksen kellelegi otsa või vastupidi jne. Lisaks valutas hommijul pea, aga Dolmen sisse ja rahu majas.

 Soojendusosast osa ei võtnud, viimasel hetkel seisin wc järtsus, kott oli vaja pakihoidu viia ja lapsele panin käele käepaela enda numbriga, kui juhul peaks ta kaotama iseenda ja enda mobiili.

Stardist sai ruttu minema, algul ikka oli väike sörk ja inimmass ees, mingi hetk sai hakata mööda minema. Kuhugi jõkke ma ei kukkunud, jalad jäid terveks, ise jäin terveks, sai mööda minna küll. Kitsastes kohtades loomulikult ei trüginud, ega ma võidu peale jookse ja olen ikka viisakas. Esimene kilomeeter möödus kiiresti st juba oli 1km tähis. Ohtlikud kohad olid ilusti hüüumärkidega tähistatud, super. Paar minitõusu, üks minilangus. Esimese km a3g oli ca 6.33 äkki? Eks ma arvasingi, et terve tänane jooks tuleb taolises tempos, sest siiani pole ma metsaradadel väga üle selle jooksnud.

Teine km oli aga juba 5.44min/km. Pani kulmu kergitama, et kas tõesti. Kolmas ja neljas olid veel kiiremad. Siis kerkisid mõlemad kulmud. Võtsin end väikesele tüdrukule sappa. No oli alles kiire piiga. Jah, ma haakisin end lapse sappa! :D selline jooksja olengi. Tuhises järjest teistest mööda ja üritasin siis sama teha. Pulssi ma kordagi ei vaadanud, põhiliselt kellaaega lihtsalt, ei jälginud ka jooksvat tempot ja sellest aain aimu iga km tagant vaid. Pull oli see, et mu kilomeetrid põrisesid rajatähistest hiljem. Et kui jooksin nt 2.km märgistusest mööda, oli mul alles väiksem number kuskil tiksumas. Kuigi kella panin tööle kohe, kui kõlas stardipauk ja liikuma saime.

Kui 500m oli vaid jäänud, arvasin, et liigun rahulikult edasi. Kuigi selleks ajaks tundsin, et suht tugev pingutus mu jaoks juba. Aga see 300m märk pani mingi sisemise turbo sees käima ja jalad hakkasin kiiremini liduma. Finiš paistis, mul oli tunne, et pulss on 200, aga jõuvarud kokku, endal tunne, et issand, see ei saa kunagi läbi! ja saigi finišisse jõutud, hing paelaga kaelas. Kuigi rada pidi olema 6km, oli mul ees 5.89km. Piiga oli kenasti vastas. Jõudis mulle isegi helistada kusagil 3.km ajal, et kas varsti jõuan. Wtf, ei! Lugesin enne sõnad peale, et helistad vaid SOS olukorras. Lõpetasin too hetk kiiresti kõne. See ei olnud SOS!

Finišis tõmbasin hinge, sest lõpuspurt võttis läbi. Oma elu esimene medal kaela, segadus hinges, et mis nüüd eluga peale hakata ja süvenesin lõpuks reaalsusesse naastes, et kuidas lapsel läks, kuidas endal läks jne. Ametlikku tulemust veel ei tea, vast paari päeva pärast selgub.



Lõpus veel ootasime ära autasustamise, loosiauhindade jagamise. Võitsin ka Oriflame pakikese näokreemi ja seebiga. Jeei. Selge vihje, et kao pesema, haisukas.

Sellisene siis oligi mu esimene jooks. Endaga olin rahul, arvestades, et metsarajal mu tempo aeglasem ja üleüldse oli teistega jooks. Kas võtan veel võistlustest osa? Ei tea. Elame näeme, ma pigem üksikhunt. Täna oli mu selle nädala 7.trenn. Homme ehk puhkan?!

Tuesday, September 19, 2017

Miinus üks stressiallikas ja kiropraktiku visiit

Taas on jäänud üks pikk paus blogimisest. Asi lihtne, nagu ikka pole mul mitte millestki kirjutada. On küll olnud mõtteid, aga pole soovi pahameelt kaela tõmmata ja pigem olen vait.

Uus elukorraldus on käes. Minu laps käib nüüd koolis. Ehk siis viin ta hommikul kooli, istun pool tundi tagasiteel ummikutes (Haaberstis elada ja liigelda hetkel piin!!!) ja vuran kiirel sammul trenni ja otse taas kooli ja ongi mu päev läbi. Nii palju on endale lisaks aega kui et jätan lapse üksinda koju kuni tunniks ja käin siis kas korra nädalas jooksmas või õhtusel jalutuskäigul. Aktiivsust päevades kohe palju vähem. Peale seda jala jama, oli veidi taas enesetunne halb ja mott maas. Jooksingi vaid korra nädalas 3- 4 asemel ja seda siiani. Hirmul on suured silmad ja kardan järjekordset vigastust. Jõusaalis on raskused alakeha treenides väiksemad, sest kardan, et kükitades lööb valu jalga ja kukutan endale kangi pähe. Õnneks pole seda juhtunud ja suurim muudatus on see, et kõik harjutused, mis hõlmavad endast kerekallutusi nt jõutõmme igasugusel kujul, õla tahaosale lendamine, seljalihaste harjutused kangiga, on menüüst väljas.

Täna käisin lõpuks kiropraktiku juures ja jutt lühike kokkuvõtteks- kuna aktiivset valu hetkel eri asendites polnud, on raske midagi ravida. Ravida seda, mida ei tea..mida pole! Üks puus on rohkem kinni kui teine, sellest ka puusavalu. Kui see iseenesest ei lahene kuu jooksul, tuleks tagasi minna. Selle vastu ravim on foamroller. Lisaks võib seljavalu põhjustada mu vale hingamine. Pean rohkem õppima läbi kõhu hingama. Hetkel on kõik mu hingamised ..valed ja ka see mõjutab kõike mul. Seega sain ülesandeks iga päev teha hingamisharjutusi kindla tunnetusega. Loomulikult ka kerelihaste tugevndamine. Rohkem plangus harjutusi. Jipii. Võeh. Muus osas oli kõik hea. Nojah. Rõõm kuulda ju! Ahjaa, ette kummardamisel ei löönud ka kanda enam valu. Närvivalu välistas. Fine. Võin edasi treenida ja kõike teha. Pean vaid ise oma hirmudest jagu saama. Ehk julgen end tihedamini jooksurajale vedada.

Sellega seoses ka muidugi see, et aina raskem on end rajale saada. Muidugi joonsuvorm palju kehvem. Kiirused maas, pulss kõrgem jne. Lihtne ja loogiline tagajärg. Ja selle peale registreerisin end täna oma elu esimesele jooksuvõistlusele, milleks on Pirita Sügisjooks. Kitsas metsarada ja 600 jooksjat, kepikõndijat, kõndijat. Dream come true. Mis mul küll arus oli? Aga võrreldes muidugi suurte võistlustega, on köömes! Eks ma muljetan pühapäeval. Tempo osas tean, et jääb kõvasti üle 6min/ km ja las siis olla.

Ja viimane muudatus elus on see, et võtsin oma kaalul välja patareid. Ma ei kaalu end enam. Üks stressifaktor taas vähem. See number ei ütle kellelegi midagi ja seda pole vaja teada. Peamine on omada head enesetunnet ja tõesti on parem olla! Täna tahtsin end spordiklubis kaaluda, aga unustasin. Seega pole tähtis nagu näha. Ja söön, kuidas tahan. Sest mul pole hommikutigi soovi nt kella 6 ajal süüa ja stressata selle üle, et oi, ei saanud seda ja toda süüa. Käigu pealt teel trenni söön ja oman piisavalt energiat, et kõik ära teha ja pole meganäljane peale trenni. Igatahes, taas üks ja viimane samm selles osas tehtud. Aitab numbritest.

Pikka juttu see kord polegi enam. Tiksun vaikselt oma uues rütmis edasi ja vaatame, mis elust saab.