Sunday, December 3, 2017

Prioriteedid siis ja praegu ehk endine trennisõltlane

Vähe sellest, et ma niisama kunagi trennisõltlane olin pluss sada muud häda, siis tuleb tunnistada, et kunagi segas see totaalselt mu elu. Ehk siis siit tuleb üks trennisõltlase pihtimus..

Teate ju küll, et trenn on tervisele kasulik. Igati. See peaks andma teile hea tuju, rohkelt energiat, parema välimuse, positiivseid emotsioone, kinkima juurde elupäevasid jne. Alustate treenimisega ja ühel hetkel avastate, et ehk kahest tavapärasest korrast enam ei piisa. Siis hakkate käima kolmes ..neljas. Viies..kuues, seitmes. Vahel teete 2 trenni järjest, sest jaksab ju. Või 2x päevas. Siis näete tulemusi, kuigi ok, need ammu end ilmutama hakanud, aga tahaks nagu veel paremaks, eks. Kuna aega ehk napib, sest lisaks vaja ju ka tööl käia, pere eest hoolitseda jne, siis hakkate une arvelt järelandmisi tegema. Enne tööd, hilisõhtul, lõunapausi ajal, nädalavahetusteti. Tuleb ehk tuttav ette? Ka mulle tuleb. Selle vahega, et ma ei käi tööl.

Aga ka minuga läks nii, et koormus aina tõusis. Vahel oli 12h nädalas trenne või rohkem veel. Täiesti ebanormaalne, arvestades, et ma ei treeninud eesmärgi põhiselt nt maratoniks, võitlusteks, triatloniks vm. Lihtsalt. Seat ma olin sõltlane. Ärkasin kell 5 hommikul, et minna jooksma, tulla tagasi, viia laps lasteaeda ja et siis minna jõusaali või veel jooksma, rulluisutama, jalutama mitmeid kilomeetreid. Kogu mu aeg kulus justkui sellele. Mu pere pidi aega planeerima nii, et MINA saaks trennid tehtud. Kui oli plaan kuhugi minna, siis tihti jäi minemata, sest minu A ja O oli trenn. Ja muidugi vähe süüa..tagantjärgi võdistan hirmust õlgasid, sest see pole normaalne ja mu prioriteedid olid paigast. Kui haige on jätta ära sõbrannaga kohtumine, sest tead, et selle aaemel jõuaksid jõusaalis oma asjad ära teha?! Ikka väga haige, sorry. Sotsiaalne elu ja pereelu kannatama selle tõttu panna, ei tohiks olla osa elust. Hirmu tunda, kui lapsel keset päeva lasteaaias üritus ja sa ei saagi trenni, omg. Aga sellele lahendus- homme teed topelt!

Õnneks olen sellest jurast lahti saanud. Ma ei nuta enam patja, kui mul miskit tegemata jääb, ma ei paanitse, kui mul päeval vaja olemas olla just lapse jaoks, ma ei paanitse, kui mind on vaja muul ajal, ma ei paanitse, et jooks jooksmata jäi. Ma olen rahulikum, õnnelikum, sest ma olen õigel ajal olemas ja ma ei karda ära jätta oma planeeritud trenne, kui selleks on vajadus. Jah, ma treenin jätkuvalt palju, aga stressivabalt. Kui mul on aega, olen hull, aga, kui mul vaja olla mujal, siis täiesti süümepiinadeta olen. Ma ei mängi kangelast, ärgates varahommikul, sest mu uni ja tervis on tähtsam. Ma ei mängi wonderwomanit, sest selleks pole vajadust. Vajadus on elada elu, olla olemas oma lähedastele ja veeta nendega aega. Elu on liiga lühike, et see vaid treenides veeta. Saab ka vähemaga hakkama. Prioriteedid paika! On ka endal kergem ja rõõmsam olla.

Rõhutan, et ma räägin neist, kes on minusugused, kellel pole vaja tugevalt eesmärgipõhiselt treenida. Võistlussportlaste elu elada ilma vajaduseta...milleks? Kui sa oled ehk üksik, saan aru. Sul pole tarvidust kellegiga oma elu jagada ja au elu on ehk töö ja hobid. Kuid muul juhul ei tohiks keegi oma lähedasi tahaplaanile jätta. Ärge olge sama hullud, sest sport ei kao kuhugi, inimesed mu ümber aga küll. Ja tervis..ja aeg.

Sunday, November 26, 2017

Nike Zoom Wildhorse3 gtx

Talv on lähenemas ja elukestev sügis kestmas. Kuna mu jalad on ilmselgelt suhkrust, siis tahan joosta sel perioodil võimalikult kuiva jalaga ja kuna mu eelmised gore- tex tossud on oma aja ära, elanud, asusin uute otsingule. Päris keeruline oli leida toss, mis ei teeks rahakotile liiga. Rademarist oleks vägagi soodsalt saanud New Balance tossud, aga need jäid suureks ja rohkem suurusi neil saada polnud. Kirjelduse järgi sobisid nii maastikule kui ka asfaldile. Nuuks. Ometigi oli suurus 39, mis mul enamus tossusid peale Nike Zoom Vomerode on. Need on 38.5. Nukralt asusin edasi otsima. Sportland outletis olid Nike Wildhorse 3 gtx 38.5 suuruses ja ka taas hea hinnaga sama nagu NB, 69.90) , aaaga need osutusid liiga kitsasteks. Whhhat. Rademaris olid veel Asics gel Sonoma 2 saadaval, aga polnud õiget suurust. Duuh. Lähim koht, kus oleks 39 olnud, oli Ülemiste keskus. Enne sinna minekut mõtlesin taas Jooksueksperdist läbi käia. Sealt ma nende samade Nike' idega lahkusingi, hind pea 2x kõrgem muidugi. God damn it. Tagantjärgi tarkusena oleks kusagilt ehk siiski teise mudeli sama hinnaga saanud, sest hetkel on tiba hirm nende ees.


Tossude kirjeldus Jooksueksperdi kodulehelt: "Nike maastikujooksu jalats. Kerge, 4mm kanna- päka suhtega ning kiireteks jooksudeks mõeldud hästi hingava pealsega ning suhteliselt pehme ja painduva tallaga. Sobib just kerge kaaluga jooksjatele."
 Khhmm, kerge ma just pole :D Hirm on kanna- päka suhte osas. Kõik mu senised tossud on olnud 10mm. Need on aga vaid 4! Ma pole kunagi nendele numbritele tegelikult tähelepanu pööranud, aga lugedes nüüd internetist tarkusi, ei soovitata kohe sellise vahega kütma hakata, pigem valida heel drop 4 võrra alla poole. Ehk siis nt 12 pealt 8le, 10lt 6 jne. Seega 10>> 4 tundub palju. Ehk keegi targem oskab öelda, kui vale valiku ma TAAS tegin?! Hetkel ma ju palju niikuinii ei jookse ja plaan on vaikselt nendega harjuda ja joosta kahe erineva paariga. Ühed siis Vomerod kui ilm vähegi kannatab ja teises need. Ja noh, kas see Nike just asfaldile sobib, aga talvel vast vähem libedamad, kui sileda tallaga sussid?

Täna käisingi lühemal ringil. Algul oli plaan 4km proovida, aga kuna tahtsin metsas ka proovida, kujunes ring kuue kilomeetriseks. Poes hoiatati, et algul võib toss jäik tunduda ja vajab sissejooksmist ning aja jooksul pehmeneb. Nojah, jooksin palju sain, sest 2x pidin lahti tulnud paelasid taas kinni siduma. No miks ometigi sellised paelad?!

Tiba jäigad on tõesti nii tald kui ka pealmine osa. Lisaks, kuna ma arvatavasti pigem üle kanna jooksja, siis tundsin, et jalg teeb nendes teist moodi tööd ja peale esimest kilomeetrit olid jalad veidi väsinud ja sääre pealmine ja külgmine osa pinges. Õnneks see tunne kadus. Sellist lendlevat sammu igatahes mul täna ei tulnud, pigem trampiv uimane karu, müta, müta. Metsarajale jõudes oli lausa puhkus jalgadele. Ok, mis puhkus. Selline slaalom algas, sest noh..muda!

Aga vähemalt oli jalg kuiv. Jess. Samm oli aeglane, aga kilomeetrid möödusid koju jõudes suht märkamatult. Stroomile kulgeval laudteel, olid nad siiski libedad. Lootsin, et nende tald ja tallamuster on sobivad ka libedamale pinnale, aga, eks tulevik näitab.

Sellised lood hetkel nendega. Kes on nendega jooksnud, oskab ehk muljetada ja kes teab, see räägib mulle ka, kuidas kõige leebemalt seda kanna- päka suhte üleminekut teha, kui see üldse vajalik on? Loodetavasti valisin endale normaalse tossu. Sest tundub, et erilised põrutuse leevendajad nad pole ja hirm oma korduvate vigastuse ees suur, kuigi seal mängib rohkem liigne agarus ja ogarus ja vähene taastuminr, hooldus.