Saturday, February 17, 2018

Nädalalõpp Lätis Jurmalas

Ees ootab 4h 25min tüütut bussisõitu tagasi Tallinnasse ja proovin loksudes värskeid emotsioone kirja panna meie minipuhkusest Lätti, täpsemalt Jurmalas.

Olen juba lapsest unistanud suuuuurest veekeskusest. Lapsepõlve ideaal tundus Serena veepark. Elan elamata jäänud unistusi lapse peal välja ja otsustasin, et võiks teha perega tripi Jurmalasse kuna olen kuulnud, et seal on etem kui Serenas. Kuna võrdlusmoment puudub, ei oska ise seda kommenteerida ja kuna talve hooaeg, siis pool keskusest niikuinii kinni ehk õueala.

Riiga läksime ja tulime LuxExpressiga. Kampaaniahinnaga piletid magasin maha ja maksime edasi- tagasi sõidu eest kolmele napilt alla 60eur. Ideaalis oleks lennanud, aga kui a la üks ots juba sama kallis kui tervele perele bussiga, siis kannatame sõitu bussiga.

Riiast Jurmalasse trippisime rongiga. Rongi sõidugraafikud leiab siit. Algul eksisime tiba ära, sest polnud õrna aimugi, kus on rongijaam ja kuidas sinna saab. Lisaks saab Riiast Jurmaasse marsadega nagu ma aru sain ja veel mingi bussi variant. Need liiguvad seda teed tihedamini kui rongid. Rongid käivad ca iga 40min tagant ja pileti hind oli Riia rongijaamast ostes odavam kui nt rongist ostes. 1.40 oli muidu täishind, rongijaamast sai 25% soodsamalt. Õnneks suurt vahet pole. Meie tulime välja Bulduri peatuses ja piletit ostes peab teadma, kuhuni sõidad.

Jurmalas ööbisime https://lielupe.semarahhotels.com siin. Rongijaamast see umbes 1km kaugusel, hotellist veeparki 1.8km seega suured vahemaad pole. Jurmala ise hetkel nagu ma ei teagi...väike alev Eestis. Kedagi ei liigu, kuskil kedagi eriti pole. Arvatavasti suvel käib seal suurem melu, muidu vaikne kohake tundus.

Aga veepargist endast ka. Natukene harjumatu süsteem oli. 4h eest maksime 56eur perepileti kolmele. Olen aus, rohkemat poleks meil vaja hetkel läinud. Kolme peale piisav aeg talvisel ajal. Riided ja jalanõud tuli juba kohe ees ära anda garderoobi ja edasi suundusime riietusruumi, mis kõigil ühine. St pole naiste ja meeste jaoks eraldi. Riietuskabiinides vahetad riided ja pääsedki veekeskusesse. Tagasi tulles ei tasu loota, et end alasti üleni puhtaks pesed :)

Keskus ise päris suur..vist. läbi mitme korruse ja igal korrusel annab miskit teha. Mitmeid suuri veetorusid, torud, kust saab suure täispuhutava alusega mitmekesi alla lasta. Üks neist oli mu lapse lemmik. Kuna ma ise neid pelgan ja mul oli külm ja ma tõbine, siis ennast hoidsin tagasi ja kulgesin niisama vaikselt ühest kohast teise. Mees ja laps lõbutsesid rohkem. Olid lastebasseinid, mõned saunad, baar basseinis, igasugused mulistavad basseinid ja alad ja no lastel lõbu laialt :)

 Keskuses käis ringi fotograaf ja aina klõpsis pilte teha. Hiljem sai 4eur eest ühe foto eest maksta. Meile ühest fotost piisaski. Sain reaalsuslaksu, et olen muutunud emiseks ja aeg dieedile asuda. Ok. Peale neid Riia tšeburekke ja mõttetuid jäätiseid ja friikaid ....huh.

Mis veel head jäi meelde? Kui just viinereid ja friikaid ei armasta, sööge mujal enne kõht täis, sest sealses buffees saigi makarone, viinereid, friikaid, rasvast kanafileed. Tavalist sellist odava kohviku toitu nagu ikka vast. Tuli tõdeda, et Eestis on viinerid palju paremad :)

Peale nelja tundi saigi tagasi hotelli astutud. Muidu hotell ok, puhas ja kena, aga õhtusöögiga oli eile suuuur segadus. Nende resto oli kinni ürituseks ja pidime leidma koha lobby baris, kus polnudki vaba kohta. Lõpuks ikka saime ja seal unustati meile jooke tuua, toidud tulid kõik korraga ja valitses ikka paras kaos. Huvitav, miks on seal hotellis kitsejuustu nimetuse alla pandud feta juust?! Tahtsin kitsejuustu, sain fetat. Ok, savi sellega. See kõik tõmbas korraks tuju alla, sest väsimus oli suur ja haige olek ei parandanud tuju. Ja ei tahtnud haigena enam ringi ka tuiata ja kohta otsida, sest tee peal veekeskusesse ei jäänud ühtegi norm kohta ette. Hotelli enda veekeskusese ja spa osasse ei jõudnudki ei õhtul ei hommikul. Hommikusöögi buffee oli väga vinks vonks ja veganid saaks lausa maisihelbeid ja müslit seal piimaga.

Ega muud vist polegi muljetada. Mingi hetk panime tagasi Riia suunas ajama, tegime tiiru linna peal, midagi muljetavaldavat polnud ja ütlen ausalt, et Tallinn meeldib mulle endale rohkem. Lätlased ise on sellised külmavõitu mu arust. Tavaline baltimaa värk vist või on asi ilmas? Mu süda vist kuulub ja jääb ikka Holland
ile. Oh, kuidas igatsen seda hollandlaste lahkust ja viisakust. Ahjaa, suheldud sain ma siin valdavalt vene keeles. Hea, et oskan. See on huvitav, kuidas Eestis saab inglise keelega hakkama, aga mujal aja seda inglise keelt taga. Lätakad tahavad enda keeles, soomlased enda keeles ja hiinlased enda keeles suhelda. Jep, täiega mõistame kõiki keeli eestis :)

Aga olgu. Over and out! Parim toiduelamus oli muide bussijaama tšeburek, ilma naljata. Eestis õiget tšeburkat polegi leidnud. Äkki suvel uuesti, on parem....järgmine nädal aga juba taas Soome veganmessile!

Saturday, February 10, 2018

Meenutusi kehvadest aegadest toitumise osas

Jalutamine on üks tore tegevus. Igasugused head ja ehk mitte nii head mõtted tulevad. Vahel tahaks lausa kirja panna, aga kohe ei saa ja proovid seda järgmisel päeval teha.

Tuli meelde mu vist tolle aja täieliku 0 punkti seis, mil kukkusin toitumise osas läraki põrandale ja ajud voolasid vist välja. Igasugune normaalne mõtlemine kadus. Milline oli minu käitumismuster mu dieedi ajal?

No näiteks. Tellisin eksole toitumiskava ja oi joppen, kui kinni ma sellesse jäin. Kirjas oli "söö iga x aja tagant" ja seda ma otsest mõttes minutilise täpsusega tegin. No võtsin toitumisvahedeks nt 3.5 tundi. Ja nii pidigi olema. Ma vahtisin kella nagu segane, et millal ma tohin süüa järgmist toidukorda ja kui kell kukkus, süstisin kööki või võtsin oma toidukarbi välja. Vahet polnud, kas mul oli eelmisest korrast kõht veel täis või mitte või oli ammu nälg. Aga see kella vahtimine oli ikka jube haige tegu. Palun ärge tehke nii!!!

Salatilehtede kaalumine. Jap. Iga kuramuse spinatileht ja kurgiviil käis kaalult läbi. Jap. Oh õudust, kui seda oli rohkem kui tohib.

No muidugi  täpse kaloraaži ja makroainete tapnutridata.ee lehel taga ajamine. Päris feil tunne oli, kui päevane süsivesikute norm läks paar grammi üle.

Mõtlemisvõime NULLLLL. Kas ma tohin süüa üht või teist asja millegi asemel? Ah, parem ei söö, äkki ei tohi!

Kui palju kaloreid on kalas, kui seda kirjas pole?! Pean silmas siis nt tervena müüdavat lõhet. Oh paanikat, millise numbri ma nutridatas sisestama peaks, ma ju ei tea kaloraaži. Ah..parem jätan söömata siis! Ja kalast ma loobusingi, liiga kaloririkas toit...... SIC!

Lubada endale pastat vm süsikarikast AINULT peale pikka ja rasket jooksutrenni. Ei kunagi muul ajal. Hirm selle ees oli haiglaselt suur. Ja veendumus, et sv teeb paksuks! Krt, ega ikka ei tee küll ju, olgem aus. Söö või öösel tatart, kui tahad, loeb ikka kokkuvõttes kogu sissesöödava energia kogus, rääkigu teised, mis tahavad.

Vihastamine poes toidu ja pere peale. Toidu, sest miks ta pole alla 100kcal 100g kohta ja pere, sest miks ta tahab nii rammusat sööki?!

Paanika päevaplaani muutuse ees. Just selle pärast, et ma arvutasin välja alati, kui palju mul kuskil aega kulub, et jumala eest õigel ajal sööma saaks asuda, ei tohtinud ju söögiaegasid muuta! Nagu mingi lehm kuskil farmis, punkt kell 5 vahepala ja ei mingit juttu. Kui käigud ei klappinud nuumaaegadega, muutsin plaani! Topelt SIC!!!

Olid "toredad" ajad. Kõik selleks, et olla vormis! Parem olen nüüd paksem omade osaliste kiiksudega, mis pole nii laastavad, aga sellised ajad olid jubedad. Et sellest aga kõigest üle saada, tuli lihtsalt tunnistada endale ja teistele, kui halvad on lood tegelikult. See oli esimene ja suurim samm tervenemiseni.