Sunday, April 8, 2018

Vabandused ja heietused

Tere ilusat pühapäeva!

Jõudsin tagasi oma koomiliselt jooksult. Väike 4km ring ja ei rohkem. Täiesti piisav, et end äratada ja samas tekitada endale koomiline mõtlemine. Nimelt peale 2.km, nägin enda ees tiba kaugemal jooksjat ja arvasin, et noh võtaks sappa, et kuhuni ta jookseb. Hetk hiljem oli ta mu vaateväljast kadunud. Mis see siis nüüd oli? Miraaž?! Või oli tal reaktiivlennuki mootor põues? Ma ei tea, see tundus nii koomiline. Lõpuks ilus siiski vaatevälja, näe, ma polegi hull, lihtsalt kiire jooksja :) ja mina...no mina olin lihtsalt kodus kokku klopsitud roostes mootoriga. Viimane mõte pani mõtlema, kui halvasti ma endast arvan. Ja ma tahan endalt ja teistelt vabandust paluda.

Ma tahan vabandada enda keha ja aju ees. Et ma olen endasse lasknud sisendada negatiivsust, ebakindlust. Ma olen end maha teinud, võrrelnud end teistega, uskunud inimesi, kes ütlevad, et olles selles kaalus, selle välimusega jne õnnelikum. Ei ole. Vabandan enda keha ees, keda piinasin nii kaua kuniks kaalusin 49kg. Uskusin, et 160cm juures olen norm kaalus ja teatud kaal on hea, üle selle halb ja olen paks ja inetu. Vabandan, et saades ette 49, arvasin ma ikka end paksuna olevat ja tahtsin enamat. Vabandan, et ma lasin teistega end võrreldes halvasti end tunda. Lugedes heietusi niigi saledatelt, et nad oleks õnnelikud teatud KMI ( kehamassi indeks) omades. Vabandan, et lasin endal halvasti tunda, kui ma jätsin treeningpäevi vahele või kui ma ei teinud 2x päevas trenni, olin läbikukkuja.

Vabandan selle hinge pugenud häbitunde pärast, mis sööb mind seest. Häbi kaalutõusu ees. Häbi teiste ees, kes nägid varem mind ja kiitsid mu head vormi..mul on häbi nendega kohtuda, sest nad peaks mind haledaks, nad arvaks, et ma olen paks. Nad räägiks, kuidas ma võiks alla võtta, mida muuta. Häbi, et ma seda kuulama peaks. Aga sorry, mul pole häbi, sest ma tahan olla õnnelik ja mitte kuulata kellegi teise heietusi, sest nemad ei ole minu nahas ja see, mis muudab neid õnnelikuks, ei muuda mind õnnelikuks. Ma kavatsen hoopis olla uhke, et võtan taas kontrolli enda keha ja mõistuse üle enda võimusesse. Nii nagu olen suutnud kõigel negatiivsel enda aju mõjutada, kavatsen samm- sammu haaval need positiivseks muuta!

Vabandan kõigi ees, kelle treening ja toiduhulluseid ma enam takka ei kiida. Igal asjal on piir. Üks asi on olla võistlussportlane, kelle elus sõltub paljugi tulemustest, sest selline on nende elu ( muide, me päriselt ei saagi teada, kas nad on tõeliselt õnnelikud ja tasakaalukad) või siis tõesti tasakaalukas inimene, kes ei mõtle mingitele toitumistele ja trennidele vaid nad elavad normaalset elu, keskendudes kõigele muule elus ja tegutsevad loomulikult. Teine asi on teadlikult elada pidevalt mõeldes, mida süüa, millal, mitu trenni teha, kas 2 või 3 korda päevas ja 7 päeva nädalas. Vabandan, et ma enam ei kiida seda. Tõesti vabandan, et ma pigem sooviks, et te ei keskenduks liigsele ja hullumeelsusele ilma vajaduseta ja teete seda sundides. Vabandust, ärge tehke seda endale. Olge parem õnnelikud ja keskenduge olulisemale siin elus. Perele, sõpradele.

Vabandan ka enda pere ees, kes on talunud mu hüsteeriat, viha, häbitunnet minu ees poes või väljas süües, kui olen nimetanud nende valitud toitu saastaks, sitaks, mürgiks, nulltoiduks, kahjulikuks, mõttetuks. Hüsteeritsenud restoranides, et rsk need ei paku sobivaid toitusid!!! Ehk siis salatilehti kanaga... tõesti vabandan! Või kui ma olen vihastanud, kui nad on koju toonud rõõmsalt maitsvaid toitusid. Vihastanud, sest ma kartsin neid toitusid. Kartsin süüa, kaotada kontrolli enda isude üle, kartsin minna paksuks. Vabandan. Js loodan, et mu kallis tütar pole tulevikus tänu minule toitumishäirega ja ma ei suuda teda aidata...

Mul on palju veel, mille eest vabandust paluda. Aga ma loodan, et nii ma ise kui ka teised andestavad mulle. Ma loodan,  et minust saab õnnelikum inimene. Ma loodan, et suudan ühel päeval ärgata ja öelda, et ma armastan enda elu, ma ei leia mõttetuid põhjuseid vingumiseks. Ma ei võrdle end teistega ja keskendun just nimelt enda elule. Vabandan...

Sunday, March 11, 2018

Tee rahuloluni on konarlik, kuid kas ka võimalik?

Väike update, kuidas läheb. Käisin just väga lühikesel jalutuskäigul. Ja jube palju mõtteid oli peas, mida kõike võiks kirjutada. Koju jõudes, olid kõik peast pühitud.

Igatahes, 2 ndl tagasi kirjutasin oma avastustest, mis avas mulle uue ukse teel paranemiseni. Olen õppinud nädala- paariga, et edasi pürgides, saab tihti järgmise uksega tagasilöögi ja see uks sulgub ja sa kobad pimeduses, et leida välja pääs ja lõpp- punkt. Enne lõpp- punkti jõudmist, jõuad sa sellisel emotsioonide karussellil käia, et ameerika raudteed kahvatuvad selle kõrval. Ühel päeval tundub, et hakkad elu üle kontrolli saavutama, valgus tunneli lõpus paistab ja kõik on hea ja järgmisel päeval leiad end täitsa teekonna algusest, kus kõik tundub lootusetu ja tahaks käega lüüa. Aga, tasub edasi pürgida.

Miks tasub? Selle paari nädalaga olen kogenud veidi normaalsust. Mis tunne on süüa nagu normaalne inimene. Või noh osaliselt. Või vähemalt see osa, et külmikusse ilmub järjest rohkem toitu, mida korraga ma ära ei söö ja ei kardagi süüa. Ma teen tavalist kodutoitu ja söön kõike. Kui tahan, söön Hesburgeris tortillat või sünnipäeva taga snäkke kuniks isu täis. Ja seda siis mitte vaid porgandite näol vaid ikka korralik, selline mõnus comfort food.  Ja mulle täiega meeldib see, et ei piira koguaeg. Sest varem laual vaid kaloreid ja toitu, mida mitte süüa. Ja halbadel päevadel tuletan endale meelde, kui hea tunne on tegelikult see, et ma ei tunne end halvasti, sest sõin nt 5000kcal päevas. Järgmine päev läheb tavalisel moel edasi, ilma piiranguteta ja trennideta, et kõike heastada. Ei mingit näkast dieeditsüklit enam!

Trennide osas on 10h pealt läinud ühel nädalal vaid 2h ja teisel 4. Sest krt, mida ma tõmblen?! Teen, palju tahan ja nii rahulikult kui tahan. Ei mingeid südamelööke lakke ajavat trenni, et jumala eest rohkem kulutada. Johhaidii, niiiii vabastav! Nii suudaks ju vast isegi ka jätkusuutlikult elada. Ei ole halba tunnet, kui trenn vahele jääb või kui ekstra ei pingutavõi 10km maha ei jaluta.

Kolmas, mille kallal pingutan, on leida enesearmastus. Saada aru, et ainus, keda huvitab mu kehakaal, olen mina. Tõstke käsi, kui teid huvitab suvalise mööduja kaal?! Noh, vot. Miks peaks ka? Paljud halvustajad on ka iseendaga kimpus. Rahulolematus iseendaga ja lohutuseks, viha välja elamiseks, arvustavad ka teisi. Aga see on tõesti nende enda mure. Ma ei räägi siin ohtlikust rasvumisest, mida või TLC kanalilt näha, ma räägin üleüldisest mõnest lisakilost. Ja jah, 170cm ja 65kg EI OLE PAKS! Ka 70 ei ole, kuigi me näeme vaid ise, et on. Ma olin 49kg juures enda arust ka paks. Sama paks nagu ma end ehk praegugi näen. Sünnikaal oleks ka veel paks olnud, sest ma näen end moondunult. Ma sain inspiratsiooni fitness tibidelt, kuulsustelt, keda igapäevaselt telekast, internetist, ajalehtedelt jne, näeme. Ma tahtsin olla nende kehaga. Milleks? Et saada neilt heakskiitu või kelleltki teiselt? Või oli mul häbi kaaluda rohkem, sest kõigi arust olen ma ju niiii tubli, treenin ja söön hästi. Aga tegelikult võitlen oma deemonitega..me ei näe keegi, mis tegelikult teiste sees toimub ja kuidas nad end tunnevad. Ühiskonnasurvet, sõprade survet. Ja siis karta kaalutõusu, kartes jääda häbisse, et lasin end käest. Ei, ma ei lase end käest, ma parandan ennast ja oma vaimu ja kui selle läbi ma võtan juurde, siis nii olgu ka! Ma elan enda ja enda pere ja mitte kellegi teise jaoks!

Ahjaa, veel mõtteainet. Kui meil on kodus lapsed ja me pidevalt ajame teemat kaalu ja toidu ümber, siis jumal hoidu selle eest, et tulevikus me lapsed samuti häirunud tönu sellele on.  Nad on hetkel puhtad lehed. Õilsad ja ei arva enda kaalust midagi. Me peaks neile enesekindluse ja - armastusega eeskujuks olema ja mitte õpetama neile varakult viha ja rahulolematust enda osas. Olgem positiivsed eeskujud :)


Mina püüan enda uksi järjest edasi lahti saada, leida selles virr- varris tee rahuloluni ja pusin edasi. Fakt on see, et kõik päevad pole vennad, aga ei tasu kunagi alla anda, sest põrgust pääsemine on ees ootamas ja kulugu selleks või aastaid.