Sunday, March 11, 2018

Tee rahuloluni on konarlik, kuid kas ka võimalik?

Väike update, kuidas läheb. Käisin just väga lühikesel jalutuskäigul. Ja jube palju mõtteid oli peas, mida kõike võiks kirjutada. Koju jõudes, olid kõik peast pühitud.

Igatahes, 2 ndl tagasi kirjutasin oma avastustest, mis avas mulle uue ukse teel paranemiseni. Olen õppinud nädala- paariga, et edasi pürgides, saab tihti järgmise uksega tagasilöögi ja see uks sulgub ja sa kobad pimeduses, et leida välja pääs ja lõpp- punkt. Enne lõpp- punkti jõudmist, jõuad sa sellisel emotsioonide karussellil käia, et ameerika raudteed kahvatuvad selle kõrval. Ühel päeval tundub, et hakkad elu üle kontrolli saavutama, valgus tunneli lõpus paistab ja kõik on hea ja järgmisel päeval leiad end täitsa teekonna algusest, kus kõik tundub lootusetu ja tahaks käega lüüa. Aga, tasub edasi pürgida.

Miks tasub? Selle paari nädalaga olen kogenud veidi normaalsust. Mis tunne on süüa nagu normaalne inimene. Või noh osaliselt. Või vähemalt see osa, et külmikusse ilmub järjest rohkem toitu, mida korraga ma ära ei söö ja ei kardagi süüa. Ma teen tavalist kodutoitu ja söön kõike. Kui tahan, söön Hesburgeris tortillat või sünnipäeva taga snäkke kuniks isu täis. Ja seda siis mitte vaid porgandite näol vaid ikka korralik, selline mõnus comfort food.  Ja mulle täiega meeldib see, et ei piira koguaeg. Sest varem laual vaid kaloreid ja toitu, mida mitte süüa. Ja halbadel päevadel tuletan endale meelde, kui hea tunne on tegelikult see, et ma ei tunne end halvasti, sest sõin nt 5000kcal päevas. Järgmine päev läheb tavalisel moel edasi, ilma piiranguteta ja trennideta, et kõike heastada. Ei mingit näkast dieeditsüklit enam!

Trennide osas on 10h pealt läinud ühel nädalal vaid 2h ja teisel 4. Sest krt, mida ma tõmblen?! Teen, palju tahan ja nii rahulikult kui tahan. Ei mingeid südamelööke lakke ajavat trenni, et jumala eest rohkem kulutada. Johhaidii, niiiii vabastav! Nii suudaks ju vast isegi ka jätkusuutlikult elada. Ei ole halba tunnet, kui trenn vahele jääb või kui ekstra ei pingutavõi 10km maha ei jaluta.

Kolmas, mille kallal pingutan, on leida enesearmastus. Saada aru, et ainus, keda huvitab mu kehakaal, olen mina. Tõstke käsi, kui teid huvitab suvalise mööduja kaal?! Noh, vot. Miks peaks ka? Paljud halvustajad on ka iseendaga kimpus. Rahulolematus iseendaga ja lohutuseks, viha välja elamiseks, arvustavad ka teisi. Aga see on tõesti nende enda mure. Ma ei räägi siin ohtlikust rasvumisest, mida või TLC kanalilt näha, ma räägin üleüldisest mõnest lisakilost. Ja jah, 170cm ja 65kg EI OLE PAKS! Ka 70 ei ole, kuigi me näeme vaid ise, et on. Ma olin 49kg juures enda arust ka paks. Sama paks nagu ma end ehk praegugi näen. Sünnikaal oleks ka veel paks olnud, sest ma näen end moondunult. Ma sain inspiratsiooni fitness tibidelt, kuulsustelt, keda igapäevaselt telekast, internetist, ajalehtedelt jne, näeme. Ma tahtsin olla nende kehaga. Milleks? Et saada neilt heakskiitu või kelleltki teiselt? Või oli mul häbi kaaluda rohkem, sest kõigi arust olen ma ju niiii tubli, treenin ja söön hästi. Aga tegelikult võitlen oma deemonitega..me ei näe keegi, mis tegelikult teiste sees toimub ja kuidas nad end tunnevad. Ühiskonnasurvet, sõprade survet. Ja siis karta kaalutõusu, kartes jääda häbisse, et lasin end käest. Ei, ma ei lase end käest, ma parandan ennast ja oma vaimu ja kui selle läbi ma võtan juurde, siis nii olgu ka! Ma elan enda ja enda pere ja mitte kellegi teise jaoks!

Ahjaa, veel mõtteainet. Kui meil on kodus lapsed ja me pidevalt ajame teemat kaalu ja toidu ümber, siis jumal hoidu selle eest, et tulevikus me lapsed samuti häirunud tönu sellele on.  Nad on hetkel puhtad lehed. Õilsad ja ei arva enda kaalust midagi. Me peaks neile enesekindluse ja - armastusega eeskujuks olema ja mitte õpetama neile varakult viha ja rahulolematust enda osas. Olgem positiivsed eeskujud :)


Mina püüan enda uksi järjest edasi lahti saada, leida selles virr- varris tee rahuloluni ja pusin edasi. Fakt on see, et kõik päevad pole vennad, aga ei tasu kunagi alla anda, sest põrgust pääsemine on ees ootamas ja kulugu selleks või aastaid.



No comments:

Post a Comment